Юлиус Куперьянов (JULIUS KUPERJANOV)
REFERAAT
JULIUS
KUPERJANOV
Lühem elukäik kuni
Vabadussõjani
Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894. aastal
Venemaal Ljohovos.
Tema esivanemad olid Venemaale põgenenud
mõisniku omavoli eest. Kuna Venemaal vaevas Kuperjanoveid suur
koduigatsus, samuti oli oht venestuda, siis 1904. aastal tuli perekond Eestisse
tagasi.
Haridusteed alustas Kuperjanov Sipe
ministeeriumikoolis, milles antav haridus vastas ligilähedaselt meie meie
kihelkonnakoolile. Julius oli väga teadmishimuline poiss. Eriti paelusid
teda ajalugu ja maateadus, samuti meeldis talle väga lugeda. Lõpetanud
viieteistaastaselt Sipe ministeeriumikooli, olid tema tunnistusel 9 nelja ja 1
viis. Hoolimata vanemate vastuseisust astus ta 16- aastaselt Tartu
kooliõpetajate seminari.
Sel ajal, kui Kuperjanov õppis seminaris,
valitses kogu riigis tugev venestamispoliitika. Hoolimata õppeasutuse
rangest korrast lugesid Kuperjanov ja ta koolikaaslased salaja eestikeelseid
ajalehti.
Peale seminari lõpetamist asus ta
tööle õpetajana Kambja kihelkonnakoolis. Õpilased
pidasid temast väga lugu.
Paraku ei saanud ta õpetajaametis olla kuigi
kaua, sest 1915. aasta veebruaris kutsuti ta sõjaväeteenistusse.
Pataljoni loomine
Olukord
Vabadussõjas oli 1918. aasta lõpus väga kriitiline.
Situatsiooni tõsidust näitas see, et Punavägede käes oli
2/3 Eesti territooriumist. Et päästa, mis päästa annab, oldi
valmis meeleheitlikeks sammudeks.
Üheks selliseks oli Julius Kuperjanovi
partisanide pataljoni loomine. Idee sellise pataljoni loomiseks ol Kuperjanovil
juba ammu. Loa tolle üksuse moodustamiseks sai Kuperjanov tolleaegselt
diviisi ülemalt Limbergilt.
Pataljoni kokkukutsumiseks tuli valida selline koht,
mis poleks veel võõrvägede kontrolli all. Kuna rindejoon
kulges vahetult Puurmanist idas ja see koht oli Tartule küllaltki
lähedal, valiti väeüksuse loomiskohaks Puurmani mõis.
Olles saatnud Puurmani ümbruskonda laiali
mobiliseerimiskäsud, hakkas Kuperjanov siin moodustama partisanide
väesalka. Kui levis kuuldus, et Kuperjanov Puurmanis võitlussalka
formeerib, hakkasid siia kogunema kaitseliitlased kõikjalt Tartumaalt.
Palju täienes pataljoni koosseis vabatahtlike arvel, kelle hulgas oli
palju koolipoisse. Kuna lossi kogunes üle mitmesaja mehe, siis jagati
kokkutulnud nelja roodu ning väeosast moodustus üksikpataljon.
Pataljoni juhiks sai J. Kuperjanov; 1. roodu ülemaks sai lipnik R. Riives;
2. – leitnant E. Saar; 3. – alamkapten R. Kuslap; 4- leitnant J. Unt. Varuroodu
ülemaks ja ka Puurmani komandandiks määras Kuperjanov leitnant
J. Soodla. Asutati ka ratsakomando, mida juhtis alamkapten K.
Tiimann.
Suurim probleem pataljoni moodustamisel oli relvade
puudus. Algul koosnes üksuse relvastus vaid kahest automaatpüssist.
Varustuse ja moona kandsid kokku mehed ise ja ümberkaudsed inimesed.
Otsiti välja relvad, mis olid peidetud revolutsioonipäevil. Need olid
aga tihti roostes või üldse kõlbmatud.
Samuti oli väga kirju ka salga riietus. Tihti
võis jääda mulje, et tegu pole mitte sõjameeste, vaid
laagrisse asunud mustlastega. Paljud olid tulnud erariietuses. Juhtus sedagi,
et sõtta tuldi pulmariietuses: jalas viigipüksid, kaelas krae ja
kaelaside. Nii mõnigi tuli isamaad kaitsma pasteldes, lootes, et ehk
Eesti kroonu annab saapad jalga.
Et seda kirevat meeskonda vähegi
ühtlustada, mõtles Kuperjanov välja partisanide
eraldusmärgi. See kujutas endast valgeäärelist musta vappi
surnupealuu ja säärekontidega. Seda märki kanti vasakul
varrukal. Mütsi ette kinnitati pealuumärk, õlakud olid mustad.
Surnupealuu ja säärekontidega märk oli ühtluse ja
lahutamatuse sümboliks neile, kes selle kord varrukale olid asetanud. See
välismärk kohustas kohustas kõiki võitlusele ja
ohverdama isamaa kaitseks kõik isiklikud hüved ja elu.
Kuna Kuperjanov tundis erilist huvi just
partisanisõja vastu, siis ristis ta loodud väeosa partisanide
pataljoniks ja alustas vastavalt salga nimele armutut sissisõda
vaenlasega. Näitena võib tuua juhumi Kudinas. Nimelt sai Kuperjanov
teate, et punaste käsilane Pärn oli koostanud pika nimekirja
meestest, kes tuli maha lasta. Ta tegutses väga kiiresti ja sõitis
ruttu 30 km kaugusele Kudinasse. Kohale jõudes päästis ta
talumehed ja ajas punaste plaani nurja.
Suureks abiks
Kuperjanovile tema tegevuses oli naine Alice. Näiteks tegi Alice
ettepaneku võtta luuresalkade tarvis kasutusele valged mantlid. Neis
mantlites oli luurajatel hõlpsam vaenlasele märkamatult
võimalikult lähedale hiilida. Olgu öeldud, et need mantlid
õmbles Alice ise. Just tänu sellele riietusele õnnestusid
kuperjanovlastel mitmed vaenlase vastu suunatud rünnakud.
Võitlus
Tartu eest
Pataljoni
loomisega soovis Kuperjanov kaasa aidata vaenlase kodumaalt väljatõrjumisele.
Puurmanile lähim vaenlase poolt hõivatud strateegiliselt
tähtis punkt oli Tartu. Seetõttu oligi esimeseks suuremaks
operatsiooniks peale pataljoni moodustamist võitlus Tartu eest.
Oma positsioonide kindlustamiseks enne Tartu
vallutamist alustas Kuperjanov partisanisõda Tartu ümbruses. Tundes
Tartus asetsevate punavägede nõrku külgi, tekkis Kuperjanovil
hulljulge plaan vallutada Tartu ainuüksi oma jõududega. Samal ajal
sai ta teada soomusrongide edasitungist Jõgeva peale. Nüüd
otsustas ta ära oodata soomusrongid, et siis ühendatud
jõududega minna võitlema Tartu eest.
13. jaanuaril 1919 sai Kuperjanov Palamusel kokku
soomusrongide üldjuhi kapten Partsiga. Sellest päevast algas
partisanide ja soomusrongide koostöö, mis kestis kuni
Vabadussõja lõpuni.
Vallutanud Kaarepere ja Voldi raudteejaamad,
jõuti järjest lähemale Tartule. Viimane linnaesine
võitlus peeti Tähtvere mõisas. Punased koos läti
küttidega osutasid küllalt visa vastupanu, ent eesti mehed olid
arvulises ülekaalus, samuti innustasid mehi teated punavägede
terrorist. Lühikese ajaga oli kogu Tartu Eesti vägede käes.
Ometi ei lubanud saavutatud võit loorberitel puhata. Reola poolt toodi
teade, et vaenlane valmistub uueks sissetungiks Tartu.
Järgnes
väga pingeline öö Tartus, sest kardeti uut enamlaste sissetungi.
Ometigi laabus kõik õnnelikult: vaenlasepoolset rünnakut ei
järgnenud ning järgmisel päeval saabus Tallinnast kohale
kaitsepataljon.
Kuperjanovi surm
Pataljoni
moodustamisest oli möödas vaevalt üle kuu, kui 30.-31. jaanuaril
1919. aastal toimus verine lahing Paju mõisa juures. Lahingu käik
oli väga raske, kuna enamus ohvitseridest langes. Kõige
rängemaks hoobiks meie võitlejatele oli see, et 31. jaanuari
pärastlõunal sai surmavalt haavata J. Kuperjanov.
Väga halbade transporditingimuste tõttu ei pääsenud
Kuperjanov enne Tartusse kui alles 1. veebruari ööl. Paraku oli siis
juba lootusetult hilja. Vaevelnud pikki tunde piinavates valudes suri leitnant
Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919.
Kasutatud kirjandus:
August Hanko «Leitnant Julius Kuperjanov»
Eduard Grosschmidt «Pealuu märgi all»
«Eesti Vabadussõda» I köide
Autor: Ilja
Pavelkovich 14.05.2000