Eesti pohjarannik /estonii/
EESTI PÕHJARANNIK
Põhjarannik- on kiviline paekallas
Tallinnast Narvani. Enamasti on aga kaljune sein taandunud metsade rohelusse,
lõhestatud jõgede kanjoneist või hääbunud
lahtedest, mattunud kohati üsna liivade alla ja kulunud maadligi madalaks.
Randade taustaks on pea kõikjal metsad. Vaid siin-seal murravad
merejoout linnad ja tööstusasulad, kalurikülad ja metsadevarju
peitunud puhkealevid.
Põhjaranniku “kontrapunktiks” on vabariigi
pealinn Tallinn. Sajandeis kõrgusesse ja laiuti kasvanud kivine linn on
loodus kauge. Tallinn on osa põhjarannikust. Eestimaa
põhjarannikuks on Soome lahe lõunakallas alates
Põõsaspea poolsaarest kuni meie riigi idapiirini, Narva
jõeni. Nende vahele jääb ligi 300 km äärmiselt
mitmepalgelist rannaja lavamaad.
Mis on kogu põhjarannikut siduvaks,
kõiki maastike läbivaks tunnusjooneks? Neid on siinmail isegi kaks.
Esimene on maa ja vee, mandri ja mere piir, joon, kus aeglaselt taanduv meri
loovutab järjest uut maad, seda purustades ja taaskuhjates.
Põhjaranniku teiseks tunnusjooneks, on piir
klindijoonel, piir kahesuguse looduse, kahe elulaadi ja kultuurigi vahel.
Üks neist on pööratud mere poole, on sellest elatuv, teine
suunatud mulda, sellest toituv. Paekalda ja mere vahemiku maa on noor. Jalge
alt on leida sinisavi, mille põletamisest saadud tellist ja toodetakse
veel praegu tsementi.
Astangupealset alust, halli paasi, on
murtud kivimurdudest, sellest on laotud linnade seinu ja tehasemüüre,
korjatud kokku pikkadese kiviaedadesse ja sillutatud kõnniteedesse.
Pikki rannajoout on ehitatud mõisad (Sagadi,
Varangu, Kolga, Vihula, Paluse). Põhjaranniku põllud on maalad,
mis on võidetud metsadeet ja kiviväljadet. Viljemaade pidamine on
alati olnud vaevarikas. Toittu on astasadu teenitud ersaks ka kalastamisega.
Inimesi ühendavad teed.
Põhjarannikul kulgevad need ikka rööbiti paerinnakuga,
enamasti otse selle äärel, vaid randa viisid teetupikud. Randlase
teeks oli piirideta meri. Ka külad koondusid astangujoonele, ikka sinna,
kus tõusis paepinnale või paerinnakust immitses allikavesi.
On tõestusi ajaloost, et samuti on tekkinud
iidsel ajal ka vana Tallinna linnus. Ajaloo vältel on aga Tallinna
piirialal on tekkinud Tallinnlaste puhke- ja kultuuri ala Kadriorg.
Pidu- ja puhkerannal. Asjaliku ja töise
Tallinna piiriks mererannas on Kadriorg. Siit algab linna pidu- ja puhkepool.
Seda veel Peeter 1 aegadest, mil linnasaginast tülpinud valitseja valis
oma linnatagusele majakesele eraldatud, vaikse koha mere naabrusse,
põliste puude alla, otse paeastangu jalamile.
Hiljem kerkisid siia nii uued aiamajakesed kui lossid,
tsaari lähikondlaste villad ja hilisemategi suurnike eluasemed.
Looduslikesse tammikutesse ja kivikülvide vahele ilmusid sirged või
keerutavad teed, võserik asendus baroksete ehisaedadega.
Vesisest ja kivisest linnatagusest oligi saanud keisri
naise nime kandev saksik Katharinental, maakeeles lihtsalt- Kadriorg,
tänaseks linlaste lemmikpuhkepaiku. Kõrvuti antiikjumalate kujudega
on siin koha leidnud meie väikerahva kirjanike ja kunstnike mälestust
tähistavad mälestusmärgid. Mereäärse “Russalka”
laevatäävi matkiva kivi jalamilt avaneb vaade teisele memoriaalile,
mida tähistab kaugele paistev dolomiitobelisk.
Taamal, rinnaku eel kõrgub Tallinna üks
pidulikumaid rajatisi- laulukaar, mille alla iga 5 aasta möödudes
koguneb kogu vabariigi laulurahvas. Ühislaul kaigub üle Lasnamäe
nõlva ja mere, läbi sajatuhandelise pidulistepere südame.
Esimest 1880.a
Tallinnas (järjekorras kolmas) peetud
üldlaulupidu tähistab tagasihoidlik mälestuskivi Laulupeo
tänava hoonete vahel. Kõiki üldlaulupidusid, mis alates 1960.
Aastat kõlavad juba tänase laulukaare astmetelt, tähistab aga
graniitne ja tammine memoriaal Lauluväljaku kõrgel nõlval.
Kivitulpadel on lugeda nii 1 laulupeost Tartus 845 osalejaga kui 1950. Aastal
ligi 32 tuhande lauljaga peost Tallinnas, kuni viimase suurpeoni.
Rannateel”Russalkast” Piritani on alati jalutajaid,
merehäälte kuulajaid, linna panoraami imetlejaid. Erilise ruumilisuse
ja võlu omandab linnavaade videviku saabudes. Rannavesi loksub kord
leebe lainena, kord raevuka, rannakividel ja betoonseinal müriseva
tormiveena, kord koos õõtsuva taldrikjääga.
Kaldaäärset veelagedat kirjavad metspardid, sekka luigedki,
silmapiiril avardub aga meri-töömees sisereidile saabuvate või
lahkuvate alustega turjal.
Rannatee lõpetab olümpiakompleksi
hoonetekogum, meie vabariigi viimaste aastate märkimisväärseim,
riiklikke preemiaid pälvinud suurehitis. Hoogsa rütmiga
hooneterühmas paiknesid 1980. a . Moskva olümpiamängude ajal
purjeredati keskus ja olümpiaküla. Olümpiatuli leegitses otse
Pirita jõe veepiril lipuväljakul. Nüüd meenutab Tallinna
ja Pirita spordi suurpäevi ka ahkrutest ja olümpiarõngastest
põimunud mälestusmärk vana jahtklubi läheduses.
Ongi Pirita jõesuu, mis suviti tikitud jahtide
valevaist purjedest, loojangu eel inimsiluettidega muulidel, kloostri
kõrge, kivine viilukolmnurk peegeldumas jõevees, taamal rohetav
metsasein.